nonii.. täna esimest korda detsembri jooksul koolis... põnev.. ma panin eile esimest korda oma vasaku kõrva teise auku uue kõrvarõnga. see kõlas nüüd veits vasakule aga nh, saate aru kyll.
ma üritasin täna kommenteerida oma õe kollast puse, mis iga pesuga värvi muudab ja ma sain hakkama kõige (ma ei oska siia mingit omadussõna leida) lausega: su pusa on väga mittekollane enam. whaa?
ma tahaks jälle midagi joonistada või ehteid teha vms aga mul pole lihtsalt mõtteid. mul on vaja inspiratsiooni. ma võin lihtsalt istuda tühja valge paberilehe ees kaua- kaua ja lõpux sinna mingi suvalise sodi kritseldada. ja niikuinii ei tule need asjad nii välja, nagu ma tahan. ja nüüd hakkavad kõik rääkima et: ära vingu sa joonistad jumala hästi ju. aga see ei tähenda ju et need asjad mul nii välja tulevad nagu ma tahan.
ja üldse mittemidagi ei juhtu. ainult üks ja see sama iga päev: kooli- koju- arvutisse- magama. ma lihtsalt tahax minna kuskile uude kohta, teha mingeid asju, mida ma pole teinud, kohata uusi inimesi. haiguse tõttu pole trennis ka käinud juba... mm... kolm nädalat? wow.
ma tahaks näha maailma teisest küljest.
mitte, et mu elul olex praegu midagi erilist viga, lihtsalt see on niiiiiiiii iiggaavv... võiks juhtuda midagi sellist, mis kõik peapeale pöörab. nt. lumetorm... või kasvõi mõni uus klassikaaslane.
jamh, lumi on mõnus. ma ei saa aru muidas see nii paljudele inimestele ei meeldi. see on nagu...külm, valge kohev, paks tekk üle maailma. see teeb kõik palju valgemaks. lumi teeb mind lihtsalt rõõmsaks. see on alati nii magic kui koolis näed, et akna taga sajab lund... ja mulle meeldib rõõmus olla.. ma lihtsalt olen selline, kes hüpleb ja keksib ja ajab teisi naerma. vb koolis mitte nii väga... aga mujal küll.
viimase kahe minuti jooksul on msni loginud 5 inimest ja see teeb alati nii kohutavat häält, kui keegi onlaini tuleb.
ok, ma lähen nüüd lumetormi ootama. k-bye!
No comments:
Post a Comment